Aradia : Gospel of the Witches (Book Tree) - Charles Godfrey Leland

EESSÕNA

Kui lugeja on kunagi kokku puutunud õppinud folklooristi G. Pitré teostega või "Lady Vere De Vere" artiklitega, mis on avaldatud Itaalia ajakirjas Rivista, või J. H. Andrewsi artikliga ajakirjas Folk-Lore, siis on ta teadlik, et Itaalias on suur hulk strege, ennustajaid või nõidu, kes ennustavad kaartide abil, viivad läbi kummalisi tseremooniaid, milles arvatakse kutsutavat vaime, valmistavad ja müüvad amulette ning käituvad üldiselt nii, nagu nende mainekaaslased tavaliselt teevad, olgu need siis mustad voodood Ameerikas või nõiad mujal.

Kuid Itaalia strega ehk nõid on teatud aspektides erinev tegelane nendest. Enamasti pärineb ta perekonnast, kus tema ametit või kunsti on praktiseeritud juba mitmeid põlvkondi. Ma ei kahtle, et on juhtumeid, kus esivanemad ulatuvad tagasi keskaja, Rooma või võib-olla etruskide aegadesse. Selle tulemuseks on loomulikult olnud sellistes peredes suure traditsiooni kogunemine. Kuid Põhja-Itaalias, nagu selle kirjandus näitab, kuigi teadlased on kogunud veidi muinasjutte ja rahvausundeid, pole kunagi olnud vähimatki huvi nõidade kummalise tarkuse vastu ega kahtlust, et see hõlmab uskumatul hulgal vanu Rooma väiksemaid müüte ja legende, nagu Ovidius on kirjeldanud, kuid millest palju on temast ja kõigist teistest ladina kirjanikest mööda läinud.

Seda teadmatust toetasid suuresti võlurid ise, tehes kõik oma traditsioonid sügavalt salajaseks, mida ajendas preestrite hirm. Tegelikult aitasid viimased täiesti teadmatult sellise pärimuse säilitamisele tohutult kaasa, kuna keelatu võlu on väga suur ja nõiakunst, nagu trühvel, kasvab kõige paremini ja omandab oma kõige vürtsikama maitse, kui see on kõige sügavamalt peidetud. Kuidas see ka ei oleks, nii preester kui ka võlur kaovad nüüd uskumatult kiiresti – see on isegi prantsuse kirjanikule silma jäänud, et frantsiskaanlane raudtee vagunis on kummaline anomaalia – ja veel mõned aastad ajalehti ja jalgrattaid (Jumal teab, mis see saab olema, kui ilmuvad lendavad masinad!) põhjustavad tõenäoliselt kõigi kadumise.

Kuid nad surevad aeglaselt ja isegi praegu on Põhja-Romagnas vanu inimesi, kes teavad etruskide kahteteistkümne jumala nimesid ning Bacchuse, Jupiteri ja Venuse, Merkuuri ja Lares'e ehk esivanemate vaimude manamisi, ning linnades on naisi, kes valmistavad kummalisi amulette, mille üle nad loitse pomisevad, kõik tuntud vanal Rooma ajal, ja kes suudavad isegi õpitud inimesi üllatada oma ladina jumalate legendidega, segatuna teadmistega, mida võib leida Catost või Theokritosest. Ühega neist sain ma lähedaseks 1886. aastal ja olen sellest ajast alates teda spetsiaalselt kasutanud, et koguda oma varjatud loitsuõdede seas paljudes kohtades kõiki neile teadaolevaid vanaaegseid traditsioone. On tõsi, et olen ammutanud ka teistest allikatest, kuid see naine on pika harjutamisega täiuslikult õppinud, mida vähesed mõistavad, või just seda, mida ma tahan, ja kuidas seda oma sarnastelt välja meelitada.

Muude kummaliste reliikviate hulgas õnnestus tal pärast mitmeid aastaid hankida järgmine "Evangeelium", mis on mul tema käekirjas. Selle olemuse täielik kirjeldus koos paljude üksikasjadega on leitav lisas. Ma ei tea kindlalt, kas minu informant sai osa neist traditsioonidest kirjalikest allikatest või suulisest jutustamisest, kuid usun, et peamiselt oli see viimane. Siiski on mõned nõiad, kes kopeerivad või säilitavad oma kunstiga seotud dokumente. Ma ei ole oma kogujaid näinud pärast seda, kui "Evangeelium" mulle saadeti. Loodan, et tulevikus saan paremini informeeritud."

Lühidalt selgitades võin öelda, et nõiakunst on selle järgijatele tuntud kui la vecchia religione ehk vana religioon, mille jumalannaks on Diana, tema tütar Aradia (või Herodias) on naissoost Messias, ja et see väike teos kirjeldab, kuidas viimane sündis, tuli maa peale, rajas nõiad ja nõiakunsti ning naasis siis taevasse...