Musta Raamattu - Korupainos

"Jutustaja ütles, et on palju kuulnud sellist juttu, et Moosese raamatuid on seitse, kuid kuuendat ja seitsmendat ei näidata ega anta teistele kui kõrgelt haritud vaimulikele meestele. Nad saavad need uurimiseks. Nende õpetus on vastupidine meie kristlusele ja seetõttu on nende sisu avalikkuse eest varjatud. Nendes raamatutes on mustad lehed valgete tähtedega. Nimi tuleneb lehtede värvist."

Sadu aastaid on Euroopa rahvapärimuses räägitud lugusid salajasi maagilisi juhiseid sisaldavatest nõiaraamatutest. Kõige kuulsam neist on "Moosese kuues ja seitsmes raamat", mis avaldati 1849. aastal ja mis on koostatud vanematest Kesk-Euroopas liikunud nõiakäsikirjadest, grimuaariumidest. Raamat tõlgiti eesti keelde 1902. aastal nimega "Must raamat". Raamatu tõlge on täielikult üle vaadatud ning see sisaldab esmakordselt laiaulatuslikku sissejuhatavat peatükki, mis käsitleb raamatu allikaid ja ajalugu.

"Põhja-Norra Lyngseidetis elas 1930. aastatel soomlane, Suutari-Johan, kellel oli 1913. aastast pärit Kuues ja seitsmes Moosese raamat. Kuigi temast räägiti kui nõiast, uskus ta ise kindlalt, et raamat oli Jumalast ja rääkis, et ta oli selle abil päästnud palju inimelusid. Täiesti vastupidist viisi raamatu kasutamiseks leiame 1932. aastast Helsingi Tattarisuolt. Siis mängis sama raamat, kuid Musta piibli nime all, olulist rolli juhtumis, mis hõlmas hauarüvetamist, surnukehade tükeldamist ja aardejahti: Vilho Kallio - Nõid-Kallio - juhtimisel püüti needuste ja surnukeha osade abil välja manada Matti Haapoja kadunud aaret Tattarisuon allikast."